Ilmus algselt Äripäeva Akadeemias
„Ma julgen esineda küll, kuid mind ei võeta tõsiselt.“ Kui ma kirjeldan järgmist esinejatüüpi, kas leiad endas sarnaseid jooni?
Tal jutt jookseb ja sõnadest puudust ei tule. Avalikud sõnavõtud ei tekita temas vastumeelsust. Kollektiivis antakse just talle esinemist vajavad ülesanded. Ta saab hakkama ja teda pole ebamugav vaadata.
Kuid minuga kohtudes tunnistab ta midagi, mida oskab ainult ähmaselt selgitada. Tal on tunne justkui ei võetaks teda tõsiselt, kuigi teemad võivad olla täiesti tõsised. Palun tal võtta kaasa oma viimase esinemise teksti.
Teda kuulates tuvastan mõttekordused, pooleli jäävad mõttekäigud, keskse sõnumi puudumise jm tavapärased esinemisvead. Kõnes puudub selgus ja täpsus. Selle tagajärjel kaob sõnumist mõjusus – see miski, mis paneb inimesi mõtlema ja tegutsema.
Kui vaadata viimaseid sõnumeid Eesti avalikus ruumis, siis need on päevased pressikonverentsid sõja teemal. Sage kõneleja on välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov. Ta eristub oma sõnumi selguse ja konkreetsuse poolest. Kuigi sisuliselt ei ütle ta kunagi rohkem kui teised esinejad, saadavad tema sõnumid kuulajale usaldusväärsuse signaale. Tema sõnum on mõjus.
Mida ta teisiti teeb?
Tema sõnad on valitud, mõttekäigud mõõdetud ja laused kindla lõpuga. Kuulajal ei teki muljet, et midagi jäi ütlemata ja esinejal pole tunnet, et peaks midagi üle seletama. Mõttekordused puuduvad. Ja kui tekivad, siis on need tahtlikud, et rõhutada mingisuguse sõnumiosa tähtsust.
Peaaegu täielikult puudub umbisikuline kõneviis. Abstraktsed mõttekäigud on asendatud selgete kujunditega nagu Euroopa poliitikas on toimunud seismilised muudatused. Ta on kas sündinud talent või läbinud kvaliteetse esinemistreeningu.
Lihtne lahendus oleks järgida tema teguviisi ja esineda samamoodi. Kahjuks see nii ei tööta. Püüad küll, kuid kõne muutub nagu nõiaväel mitmepealiseks loheks nagu varemgi. Mõttearendused muudkui tulevad ja tulevad.
Ometi oli sul tegelikult üks oluline sõnum. Iga mõttekäigu lõpus kummitab su peas „kuid mitte sellest ei tahtnud ma rääkida“. Mida siis teha, et ei tuleks selliseid vigu? Miks on nii, et üks ja sama mõte ühe kõneleja puhul teenib õlakehituse ja teise puhul paneb kaasa noogutama ja tahaks isegi plaksutada?
Treenitud esinejad räägivad valemites
Nüüd tuleb selle artikli kõige olulisem koht. Midagi, millele sa pole ilmselt tähelepanu pööranud. Palun loe seda mitu korda. Treenitud esinejad räägivad valemites. Ei, mitte matemaatika, vaid kõnetehnilistes valemites. Nad on kohandanud oma sõnumi selgeks ja jõuliseks. Sõnad on lauses kindlas struktuuris, et seda oleks publikul hea kuulata ja esinejal lihtne edastada. Tulemuseks on mõjus esinemine.
Miks neid valemeid kasutada? Avalik kõne on väga nõudlik meedium. Kuulaja ei saa sinu sõnu tagasi kerida ega sind korraks peatada, et järele mõelda. Seepärast kasutavad treenitud kõnelejad kõnetehnikaid, mis aitavad neil hoiduda tavapärastest vigadest. Need samad tehnikad ei lase sul moodustada keerukaid ja poolikuid mõttekäike. Need on iseendale seatud piirid, mis aitavad selgelt ja mõjusalt rääkida.
Oskust avalikult esineda hinnatakse ühiskonnas kõrgelt ja premeeritakse heldelt. Teistest selge ja mõjusa sõnumiga eristumine nõuab küll veidi tööd, kuid on jõukohane igale inimesele. Tule ja astu järgmine samm avaliku esinejana ja pälvi tähelepanu, mida su sõnum väärib.